#tuharatrenažöör

Juba mõnda aega on igal pool üles kerkinud erinevad escape roomid, exit roomid ja muud tüüpi ruumid, mille ideeks on see, et kamp inimesi pannakse kuhugi tuppa kinni ja nad peavad toas olevaid vihjeid lahendades sealt toast uuesti välja saama (muide, see illustreerib minu arvates päris hästi seda, et praegune maailm on vähemalt teatud osa jaoks ilmselgelt liiga mugav ja turvaline, kui inimesed on valmis maksma raha selle eest, et neid kuhugi luku taha pannakse ja siis videokaameratega jälgitakse, kuidas nad sealt välja üritavad saada).

Väikese hilinemisega, nagu mul need asjad kipuvad käima, suutsin minagi sellest ideest vaimustusse sattuda ja nii me siis korraldasimegi eile Kristeli ja tema peiksiga topeltdeidi, mille käigus meid kettidega seina külge aheldati ja siis saatuse hooleks jäeti. Etteruttavalt tuleks öelda, et me oleme MAAILMA KÕIGE TARGEMAD ja pärast esialgset "Otsige käeraudade võti üles, kus võti on, meil on võtit vaja, MA TAHAKS SIIT lahti saada" rabelemist suutsime oma eriliselt taibukad mõistused sünkroonida ja ilma ühtegi vihjet küsimata Psycho Labist pageda, kusjuures läks veel nii hästi, et tiim Tuharatrenažöör kasutas oma ettenähtud 75 minutist ära vaid 53 ja pääses tänu sellele ka autahvlile.

Kui ma enne seda olin hommikul kella kuuesest ärkamisest veidi uimane, siis pärast oli adrenaliin laes ja tunne lihtsalt suurepärane, eriti veel, kui meile öeldi, et vaid umbes 20% võistkondadest pääseb sealt omal käel välja ja nendest omakorda väga vähesed ilma vihjeid küsimata. Minu arvates oli see üliäge kogemus ja väga lahe alternatiiv traditsioonilistele dinner and a movie deitidele. Ma paneks siia juurde ka pildi, mille Escapetartu töötaja meist tegi ja kus me igasugu ennast kiitvate siltidega uhkeldame, aga miskipärast pole neid veel avaldatud.