Ma ise ennast selles patus süüdi ei tunnista (vähemalt ma ei mäleta, et oleksin iialgi end "hõivatuks" pidanud), aga kunagi ülikooliajal pidime saksa keele tunnis õppima, kuidas ankeeti täita ja seal pidi oma perekonnaseisu määrama. Variandid olid vist vallaline ja abielus (ja lahutatud ja lesk ilmselt ka). Üks tüdruk tõstis käe ja küsis, et kuidas kirjutada, et ta on hõivatud, mille peale õppejõud teda tükk aega vaatas ja küsis siis ilmselge ärritusega "MIS ASJAGA sa nii hõivatud oled, et sa ankeeti täita ei saa?" Meie, reidilapsed, muidugi mõistame, et vaatamata sellele, et keegi talle sõrmust sõrme polnud pistnud, ta ennast siiski päris vallalisena (või "vabana") ei defineerinud.
Aga olgem ausad, see ON segadusttekitav. Kevadel näiteks ei olnud mul üldse aega. Mul oli pidevalt sada asja korraga käsil ja ma olin üldiselt väga väga hõivatud. Nii hõivatud, et isegi kui tahtjaid oleks jalaga segada olnud, ei oleks mul deitimiseks aega olnud. Seega ma olin vaba. Nüüd ma enam nii hõivatud ei ole, aga nüüd ma pole vaba ka. Ehk siis, kui ma olin hõivatud, siis ma ei olnud hõivatud, aga nüüd kui ma pole hõivatud, olen ma hõivatud. Tappev loogika.
Selle "hõivatud" olemisega seostub mulle see ka, et istud kusagil pahaaimamatult ja siis keegi tuleb ja "hõivab" su ära. Põhimõtteliselt anastab su nagu mingi maatüki. Ma arvan, et edaspidi viitan ma oma suhtestaatusele kui "olen okupeeritud".
No comments:
Post a Comment