Kahe silla jooks

Nii, veel ei ole nädal möödas, veel on täitsa adekvaatne kirjutada!

Kui ma selle võistluse kolme sõnaga kokku võtaks, siis need oleks "siia ma suren". Jeesus kristus ma ütlen, kõik oli nii vastupidine Rakvere jooksule kui üldse olla sai.

Räägime alustuseks sellest ilmast. Mulle lubati midagi hoopis muud! Mulle lubati 19 kraadi, väikest vihma ja tuulevaikust. Ma sain 17 kraadi, lauspäikese ja võrdlemisi tugeva tuule. Ehk siis üsna sarnased tingimused Maijooksule, aga seal massi sees ja puude vahel oli ikka nii palav, et ma esimesed kuus kilomeetrit arvasin küll, et ma annan otsad. Jumal tänatud Kristeli eest, sest muidu ma oleks lihtsalt halisedes ennast umbes teise kilomeetri peal kuhugi kraavi heitnud ja seal ennast haletsenud, et ma mitte iialgi iialgi 10 km alla tunni ei jookse.

Tegelikult kõike ilma kaela ka ajada ei saa. Esiteks olid mu jalalihased endiselt valusad, kuna ma leidsin, et pärast kolmekuust trennipausi on kolm päeva enne jooksu väga hea mõte proovida ära "Brazilian butt lift" trenn. Noh, vähemalt mu tagumik on nüüd kõvasti kõrgemal kui varem (also sihin selle poole, et paari kuu pärast hakkab automaatselt see laul mängima, kui ma mõnda ruumi sisenen), aga selle pandiks oli see, et paterdasin veel jooksule eelneval päeval ringi nagu piparkoogimehike ja pühapäeval oli trepist allaminek endiselt üsna dramaatiline ettevõtmine. Teiseks panin riietusega veits mööda, sest Teresa tegi mulle juba märkuse, et miks ma oma sünnipäevaks saadud särgiga ei võistle (vt siit) ja 17 kraadi tundus nagu paslik ilm selle selga tõmbamiseks. AGA. Selle särgi probleem on, et kuigi ta on absoluutselt võrratu, on sellel nii kõhul kui seljal suured pealetrükitud pildid, mis ei lase kahel üsna suurel alal kehast ennast jahutada ja õhku ei pääse ka läbi. Kolmandaks kaotasin oma kesiste snaipimisosksute tõttu juba esimese 100 meetri pealt Kristeli ära ja ma pidin ikka VÄGA suuri kiirendusi tegema, et ta blond pats rahva seast uuesti üles leida. Aga need kiirenda-pidurda-kiirenda-pidurda (max tempo oli 3 midagimidagi minutit) lõigud tõmbasid pulsi nii üles ja ega ta enam väga alla ei läinudki - teisele sillale minnes oli kellal number 188 ja kogu jooksu keskmine 182 (Rakveres oli keskmine 163). Ei aidanud vee pähe kallamine ega midagi, pulss oli laes, päike küttis ja jalad olid tühjad.

Mu peas vasardas pidevalt ühe treeneri küsimus, et kui palju sa seda tahad? Ja mu vastus oli alati "Mitte piisavalt". Sest ma pole lihtsalt harjunud asju läbi higi ja vere ja pisarate tegema, see võtab minu jaoks kogu rõõmu ära ja alla andmine ei olnud kaugel. Aga siis ütles Kristel (kes muidu üldse mind täiega vedas ja mu tuju üleval hoidis), et me oleme omale piisavalt aega varusse jooksnud, et kui ka lõpuni lihtsalt sörgime, saame ikkagi oma soovitud aja kirja. See ei teinud mu enesetunnet küll otseselt paremaks, aga andis lootust ja kui ma kuskil pärast kuuendat kilomeetrit särgi seljast ära tõmbasin, siis läks juba päris heaks. Siis oli minu kord Kristelit vedada, sest talle ei sobinud jälle see lõpp eriti. Finišijoone ületasime käest kinni ja suure naeratusega, aeg tuli 59:12 (mitte 58:01, nagu ma unes nägin) ja lõppemotsioon oli positiivne, aga ma arvan, et edaspidi võib rahuliku südamega hakata nendel jooksuüritustel lulli löömas käima (kostüümijooksud ja muud sarnased), sest ega mul muid ambitsioone ei ole.

 Selja peal on Kiri "Universal Unicorns United", "It's all about you", üks mõõdukalt piinlik pilt minust ja "Kris", kõhu peal on suur ükssarvik ja kiri (mille ma kahjuks pidin sildiga kinni katma) "If you can't fry it, put glitter on it".
Muide, ei tahaks küll oma saba kergitada, aga minu arust ma näen selja tagant täitsa sportlik välja :D

Halva karma päev

Täna on küll üks nendest päevadest, mil ma enesele lausa ohtlik olen. Päeva alustuseks lõhkusin ära vanaema konjakiklaasi. Okei, ikka juhtub, eks. Natuke pärast seda lükkasin ühte taldrikut natuke liiga jõuliselt nõudekappi ja lõin teisest taldrikust killu välja. Noh, killud pidavat õnne tooma. Lõuna süües tundsin, et midagi justkui krõmpsub hamba all ja kuna ma ise selle toidu tegin ja sinna kohe kindlasti midagi krõmpsuvat ei pannud, siis ainus järeldus oli, et sõin selle klaasipuru kenasti ära ka, mille ma ennist taldriku küljest lahti lõin. Vahva! Trennis lõin oma pöidla kahe viiekilose ketta vahele, nii et pöidlaots on siiani lilla ja valus ja kui koju jõudsin, avastasin kõige tipuks, et käsi on ka verine. Mul isegi pole aimu, kust see veel tuli.

Õnneks suutsin kuidagi õhtusöögi ilma enesele hapet näkku viskamata ära teha ja ülejäänud õhtu plaan on end kõige pehmema teki sisse keerata ja Harry Potterit lugeda.

Aga muide, ega see HP lugeminegi ohutu pole. Paar ööd tagasi ärkasin täielikus paanikas selle peale, et mu õde ütles, et Voldemort tuleb mulle koos Bellatrixi ja Narcissaga järele. Vahtisin hirmunult pimedas toas ringi ja mõtlesin, et mida teha. Tuleb põgeneda, ilmselge! Aga kuidas? Voldemort oskab lennata, seega tema tuleb ilmselt akna kaudu, samas ega ma ju neljandalt korruselt akna kaudu nagunii põgeneda ei üritaks (hea, et mul unes niigi palju oidu peas on). Seega tuleb minna trepist. Hakkasin juba voodist välja ronima, kui jäin mõtlema, et kas peaksin lihtsalt alukate väel välja jooksma või peaksin ennast riidesse panema. Kas ma raiskaksin liialt aega? Ja mida selga panna? Lõpuks otsustasin, et mustad retuusid ja valge kampsuni. Aga retuuside jalga panemine võtab nii palju aega. Kas ma saan veel koju tagasi tulla? Kui ei, kas siis oleks mõistlik mu uus megakallis sülearvuti kaasa võtta? Kas ma peaksin ka võtma laaduri või saab selle uue osta? Mis siis, kui see põgenemise käigus maha kukub? Okei, arvuti võib kukkuda, see oli kodulehel kirjas, aga laadur? Kust ma seda teada saan? Kas ma peaksin guugeldama? Kas see raiskab liialt aega? Kus mu telefon üldse on? Tegelikult peaks põgenema. Aga kas peaks riidesse panema? Ja mida ma siis selga panen??? Olgu öeldud, et terve selle mõttetegevuse käigus olin ma küll tehniliselt üleval (st istusin voodi serval ja sain aru, et olen oma toas), aga ma ei saanud aru, et see on tegelikult uni ja Voldemort EI TULE mulle tegelikult järele. Lõpuks hakkas mul külm ja otsustasin, et pohhyolo, ma olen nii palju aega raisanud, et ei saaks enam nagunii põgenema ja sama hästi võin ma neid oodata voodis, kus on vähemalt soe. Ja alles hommikul mõistsin, et see oli vaid uni.

Või kas oli?

Ööjooks 2016, ehk uus rekord ja esimene medal

Pealkiri on nüüd küll mõnevõrra eksitav, kui ma päris aus olen, sest medali said kõik (samas ma pole varem ühelgi medaliga üritusel osalenud, seega see on mu esimene) ja rekordi oleks ma nagunii püstitanud, sest see oli ühtlasi ka mu esimene 10 k võistlus, a mis siis.

Minul on laupäevast ainult ülipositiivsed emotsioonid. Lausa nii positiivsed, et ma rääkisin eile pikalt Teresale sellest, kuidas ta PEAB järgmisel aastal ka ööjooksuks Eestisse tulema, sest kui Mika kontserdid välja arvata (ja lepime kokku, et need tuleb igavesest ajast igavesti välja arvata), siis see oli absoluutselt kõige ägedam üritus, kus ma iial osalenud olen.

Meie esialgne plaan alla tunni joosta läks küll natuke vett vedama, aga kamoon, aeg tund ja 57 sekundit on ka kiirem kui ma terves elus jooksnud olen, sest lisaks sellele, et Kristel suudab suurepäraselt autoroolis ärkvel püsida, on ta ka lihtsalt vaimustav rahvamassi sees snaipija, ma oleks üksinda vist jäänudki kõigi nende sadade jalutajate sekka lonkima ja koos viimaste kepikõndijatega üle finišijoone tulnud. Selle asemel vaatasin esimese kilomeetri ainult Kristeli erkroosasid põlvikuid ja katsusin sammu pidada (vahepeal jäin ühe paksu mehe ja kahe naise vahele kinni, see oli õudne, ma arvasin, et olen Kristeli igaveseks kaotanud) ja kui me lõpuks juba nii väga tunglema ei pidanud, siis sai hakata ka vaatama seda, mmis raja ääres toimub.

See oli nii vinge! Rada läks minu arust küll ainult laugete tõusudega ülesmäge ja see tõmbas jalad suht tühjaks, aga ma ei märganudki seda, sest emotsioon oli nii hea ja tuju laes, also ei olnud palav ja pulss püsis terve aja 160 kandis, kuigi keskmine tempo oli minu tavapärasest keskmisest oluliselt kõrgem. Ma arvan, et seal oli raja ääres iga kilomeetri kohta VÄHEMALT kaks meelelahutuspunkti tavalistest ergutustüdrukutest live bändide, tuleloopijate, kõhutantsijate, zumba tantsijate, saksofonimängijate, DJ-de ja MUDILASKOORINI. See viiane oli eriti vahva. Ja ilutulestik oli muidugi ka. Ja hästi palju küünlaid ja tulukesi.

Mina jäin igatahes megarahule, mis sest, et aeg tuli üle tunni, küll jõuab seda aega veel ka Jaansoni jooksul püüda ja kui seal ei õnnestu, siis mul on ikkagi veel natuke üle kolme aasta jäänud, enne kui kõik mu lihased maagiliselt kaovad ja ma enam trenni teha ei saa (kui mingit spordiajakirja uskuda).

Raamat, mille ma ühe päevaga läbi lugesin

Astrid Lindgren "Kati Itaalias"

Lõviosa mu puhkuse lugemisenergiast kulus küll "Harry Potteri" viimastele raamatutele, aga otsustasin siiski pühendada ühe päeva ka oma lugemisele väljakutsele. Valituks osutunud raamat oli iseenesest vaid 178 lk pikk ja võttis mul vist kokku umbes kaks tundi (isekeskis arvestasin, et raamat, mille ma päevaga läbi loeks, võiks maksimaalselt olla 350 lk), aga kuna eelmine reede oli täpselt selline päev nagu selles Bruno Marsi laulus, kus ta midagi teha ei viitsi, siis sobis see sinna väga ilusti.

Minu armastus Astrid Lindgreni vastu on mõistagi piiritu (huvitav fakt - meil on samal päeval sünnipäev!). Nagu et kui ma loetlen oma lemmikautoreid ja alustan näiteks Ian McEwanist või Kathy Reichsist või Rowlingust või kellest iganes, keda ma tol hetkel parajasti kõige enam laavin, siis mõistagi tähendab see, et ma alustan vaikimisi teisest kohast, kuna Lindgren on number üks ja tema positsioon on kõigutamatu. Nagu et ma ei loe kunagi Mikat oma lemmikartistide hulka, sest ta on juba vaikimisi selle pjedestaali tipus. Ja kui me räägime seksikatest naistest, siis okei, Scarlett Johansson ja Mila Kunis, aga kamoon, me kõik teame, et (esimeste hooaegade) Buffyt ei löö keegi.

Iiigatahes, siiani olin ma piirdunud Lindgreni lasteraamatutega ja vaatasin neid "Kati kusiganes" teoseid alati kerge umbusuga, sest ma kartsin, et ta ei saa ometi olla võrdselt hea lasteraamatute ja... mitte nii lasteraamatute kirjutamises, aga selgus see, mida me ilmselt kõik oma südamesopis teadsime, et Lindgren on üks nendest kuramuse multitalentidest, kes muudab kullaks iga kirjatüki, mida ta puudutab.

Mul oli seda lugedes täitsa selline tunne, nagu ma oleks kohtunud üle pika aja oma lapsepõlve parima sõbraga ja avastanud nüüd oma suurimaks rõõmuks, et me klapime ka täiskasvanuna ideaalselt. Mis ei saaks neis raamatuis meeldida? Reisimise teema? Super! Hoogne tempo? Jah! Lindgreni lobe sulg ja võrratu huumor? Yes, please! Väga lambikas armastuslugu? Blaagh. See oleks minu jaoks võinud olemata olla, aga samas ma äkki ei ole lihtsalt piisavalt romantiline. Kindlasti on neid lugejaid, kes selle peale kõik aknad uduseks õhkavad. Aga igal juhul soovitan neid "Kati" raamatuid väga!

Appi, kummitus!

Eelmisel sügisel hakkasid öösel mu kehale spontaanselt sinikad tekkima. Nii, et magama minnes polnud midagi ja hommikul ärgates oli näiteks jala peal järsku kolm sinikat. Seda juhtus ka vahel harva Pärnus, aga peamiselt Tartus, kui ma K juures ööbisin. Viskasime veel muhedat nalja, et kui K mind unes ei peksa ja ma ise ennast unes ei peksa, siis see peab olema kummitus, kes üritab mind K juurest minema ajada. Lisaks magasin ma siin alguses jube halvasti ja mul oli pidev tunne, et keegi seisab öösel voodi jalutsis ja vaatab mind (samas mul on uues kohas magades ALATI tunne, et keegi seisab voodi jalutsis ja vaatab mind). Tol ööl, kui ma Londonis magada ei saanud, näis, et mõistatus sai lõpuks lahenduse, sest K viskas külje keeramise ajal oma käe sellise hooga minu suunas, et kui ma oleks 10 cm lähemal olnud, oleks ma vist murtud ribiga ärganud.

AGA. Täna öösel olin ma siin ihuüksi ja nüüdsama duši all olles tundsin, et mu õlavars on veidralt valus ning avastasin lähemal uurimisel sealt sinika, mis meenutab kangesti sellist jälge, nagu keegi oleks mind sealt kinni hoidnud. Kusjuures ma veel mäletan nagu ööst mingit hetke, kus mu õlavarrel korraks hästi valus oli, aga ma arvasin, et see oli osa unenäost. Ja eile õhtul mul seal kindlasti midagi polnud, sest ma oleksin duši all seda märganud. Hea on muidugi teada, et mu peika mind unes ei peksa, aga samas tähendab see, et mind peksab unes kummitus. Help! (muidgi võiks ka mõelda, et ma ise peksan ennast unes, aga olgem ausad, kui igav SEE oleks)

Puhkus

Mu juulikuu oli küll nii vaimustavalt imeline, et ma ei saanud õieti arugi, kuhu ta kadus. Sain peaaegu poole kuust maal veeta ja olgem ausad, mida ühelt juulilt veel tahta.

Põhimõtteliselt kõik kohustuslikud asjad on sel suvel tehtud. Päikesetõus nähtud. Öösel alasti ujumas käidud (mis sest, et sel hetkel oli veel väljas sama valge kui päeval, aga südaöö oli igal juhul möödas). Rannas maarjapäeva vein joodud. Päikseloojangul ujutud. Mustikal käidud ja mustikad piimaga söödud. Nahk pruuniks päevitatud ja juuksed heledaks pleegitatud. Isa Jaani laulud ja lood kuulatud. Lausa kaks korda jõudsime randa lõket tegema, grillitud sai kah ja isegi langevat tähte silmasin ööklubi terrassil, ehkki ma raiskasin oma soovi absoluutselt mõttetule asjale ära. Ohwell.

Juulis võtsin endale veel eesmärgiks Polariga iga päev 100% aktiivsust saada. Mõnedel päevadel tuli see küll üle kivide-kändude ja üsna napilt, aga lõpupoole, kui juba päris puhkus oli, siis läks üha lihtsamaks. Kuu keskmine tuli küll madalam kui neil kuudel, kui sai kõvasti trenni vihtuda, aga samas istusin juulis umbes 25 tundi vähem kui mais, mis on omaette saavutus, ma leian. Trennisaali jõudsin ei vähem ega rohkem kui kaks korda ja näib, et august tuleb samasugune. Tegelikult oleksin pidanud juba juunis oma lepingu katkestama, sest sügisest on mul nagunii plaanis myfitnessi tagasi minna, aga tagantjärele tarkus, eksole. Mõned korrad käisin jooksmas ka, aga hoopiski mitte piisavalt palju, et järgmise nädala ööjooksuks valmis olla. Kristel lonkab põlve ja mina säärt, nii et ma kujutan juba väga elavalt ette, kuidas me teineteisel kaelas rippudes maratonijooksjatega koos üle finišijoone liipame ja dramaatiliselt maha langeme.

Aga sellist suvist puhkust, kus tööd üldse pole ja ma kohe mitte midagi ei tee, ei mäletagi, millal viimati olnud oleks. Ilmselt 2012. aastal, sest pärast seda olen ma suvel raamatuid tõlkinud ja siis vaba aja tervenisti reisimise alla pannud. Muide, see on esimene august 2008. aastast saadik, mille ma tervenisti Eestis veedan.

Muidugi ei saa öelda, et ma ka nüüd puhkuse ajal jalad seinale oleks visanud, sest me hoidsime terve armeega ühte kaheaastast, mis oli tegelikult omajagu väsitav, aga samas ka omajagu hüsteeriliselt naljakas. Kui ma ei kardaks kõiki maailma inimesi ära tüüdata, siis ma võiksin siia kohe vähemalt 50 000 naljakat seika kirja panna, aga päriselt, kui te tunnete, et vajate natuke amüseerimist, siis otsige nende seltsi, kes alles rääkima õpivad ja kelle loogika üldlevinule täiesti vastupidiselt töötab.

Nüüd aga olen pagendatud Tartusse, samal ajal kui KÕIGIL MAAILMA INIMESTEL on midagi targemat teha, istun ihuüksinda K tühjas korteris, puhkan oma puhkusest ja vahin nimekirja asjadest, mis tuleks tegelikult enne puhkuse lõppu ära teha.

Aga paar pilti ka

Näe, isake

Minu elu suurim traagika on see, et mu sünnipäev on NOVEMBRIS ja ma ei saa iialgi endale sünnipäeva puhul piknikku korraldada. Aga ikka on tore, kui on neid, keda see mure ei kimbuta

Ma täiega diibilt ujun seal päikseloojangus

Mu väike sabarakuke

 Pildile ei jäänud, aga seal taga merepeal sähvis veel äike ka, megaromantisch oli

Aasta heategija

Kõndisin mööda kambast väikestest lastest, kes abitult kastanipuu all üles-alla hüppasid, kui üks neist mind väga viisakalt kõnetas: "Vabandage, kas teil oleks hetk aega meid aidata? Me tahaks neid seaaaaalt kätte saada," osutas ta kastanimunade kobarale. Muidugi ei saanud ma keelduda, eriti kui veel nii ilusti palutakse ja pistsingi igaühele ühe muna pihku.

Jätkasin oma teekonda ja mõtlesin veel muheledes, et nii armas, et tänapäeval ka lapsed veel kastanimunadest asju tahavad meisterdada, kui kuulen, kuidas mu selja taga üks sõjakas hääl hüüab: "Rünnakuleeee!" ja teine teda manitseb: "Oota, ära teda viska, tema aitas meil ju munad kätte saada. Viskame järgmist, kes mööda kõnnib!"

Nii et kui keegi täna Mai Selveri juures kastanimunaga piki pead sai, siis sorri, minu paha. Ma pole juba nii kaua aega laps olnud, et hakkan nende mõtteviisi unustama.