Aasta heategija

Kõndisin mööda kambast väikestest lastest, kes abitult kastanipuu all üles-alla hüppasid, kui üks neist mind väga viisakalt kõnetas: "Vabandage, kas teil oleks hetk aega meid aidata? Me tahaks neid seaaaaalt kätte saada," osutas ta kastanimunade kobarale. Muidugi ei saanud ma keelduda, eriti kui veel nii ilusti palutakse ja pistsingi igaühele ühe muna pihku.

Jätkasin oma teekonda ja mõtlesin veel muheledes, et nii armas, et tänapäeval ka lapsed veel kastanimunadest asju tahavad meisterdada, kui kuulen, kuidas mu selja taga üks sõjakas hääl hüüab: "Rünnakuleeee!" ja teine teda manitseb: "Oota, ära teda viska, tema aitas meil ju munad kätte saada. Viskame järgmist, kes mööda kõnnib!"

Nii et kui keegi täna Mai Selveri juures kastanimunaga piki pead sai, siis sorri, minu paha. Ma pole juba nii kaua aega laps olnud, et hakkan nende mõtteviisi unustama.

Raamat, mida soovitas mulle raamatukogu töötaja ja raamat, mida pidanuksin koolis lugema

Mehis Heinsaar "Rändaja õnn"

Henrik Ibsen "Nukumaja

Siit on nüüd üks 2in1 raamatupostitus, kuna pidevalt tuleb muid põnevaid asju peale, millest kirjutada, ja siis ma ei jõuaks oma lugemise väljakutseni mitte iial ja mulle tunduks aasta lõpus jälle, et ma pole üldse lugenud, mis on häbitu vale, sest peale nende kahe olen ma ainuüksi viimase kuu jooksul veel lisaks kolm raamatut läbi lugenud ja neljas on praegu pooleli.

Esimese valiku puhul (raamat, mida raamatukogu töötaja mulle soovitas) ma tegin natuke sohki, sest tegelikult soovitas mulle seda üks teine raamatukogu külastaja, kes raamatu pealkirja lahkelt seinale oli kirjutanud. Meil Pärnus on nimelt selline armas tahvel, millel saab kaasbibliofiilidele midagi lugemiseks soovitada, mis on hea, sest ma ei julgeks vist never nende töötajate käest midagi küsida, mulle tundub alati, et ma segan neid, kui seal käin (samas kui Tartus ma teaks kohe, kelle poole pöörduda).

Aga jah, raamatust. Esiteks oli juba tagumine aeg, et ka lõpuks mõni Eesti kirjanduse teos mu nimekirja jõuab, eriti kuna mul on kuskil riiulis paber, mis kinnitab, et mul on Eesti kirjanduse alal bakalaureusekraad. Ma ei oska raamatu enda kohta väga midagi öelda, sest lõpetasin selle lugemise juba pea kuu aega tagasi, seega on mul muist asju, mida kirja panna tahtsin, juba ununenud, aga emotsioon on meeles ja see oli positiivne (also meenus mulle poole lugemise pealt, et ma olen seda juba vähemalt osaliselt varem lugenud, aga see ei tähenda otseselt, et raamat ei ole märkimisväärne, pigem ei suuda mu vana pea enam informatsiooni kinni hoida). Ma soovitaks seda küll, oli nutikas ja humoorikas, diip ja üsna geniaalse sõnaseadmisoskusega kokku komplekteeritud. Neile, kelle neitsilikud silmad sõna "kürb" ei kannata, tuleks küll hoiatus väljastada, sest seda sõna kohtab seal rohkem kui korra.

Kui nüüd ausaks ülestunnistamiseks läks, siis ka Ibseni "Nukumaja" valik ei olnud päriselt sohist prii, aga ülesanne leida raamat, mida ma pidanuksin koolis lugema, aga ei lugenud (ma eeldan, et siin käib jutt kohustuslikust kirjandusest), on suhteliselt võimatu missioon, sest sellist raamatut lihtsalt EI OLE olemas. Olen seda vist ka korra varem maininud, aga ma olen lausa haiglaselt kohusetundlik, kui asi selliseid asju puudutab. Kui raamat on kohustuslik, siis ma loen selle läbi, isegi kui ma pean ennast iga 10 lk lugemiseks kommiga motiveerima, nagu "Väikse Illimari" puhul (ilmselt näide ühest raamatust, mida ma liiga noores eas lugesin). Seega lõin lihtsalt Google'isse "12. klassi kohustusliku kirjanduse loetelu" ja leidsin mingi kooli nimekirja ning "Nukumaja" oli ainus, mis mul sealt lugemata oli.

Aga milline õnn, et ma selle (taas)avastasin. Kes siis "Nukumajast" kuulnud ei oleks, eks. See peaks küll iga feministi must-read nimekirja kuuluma (isegi kui tema jalad ei ole karvased). Kuigi terve näidendi esimese poole ma mõtlesin küll, et miks ometi, sest see ajas mind lihtsalt iiveldama. Also, ma ei saanud, ma EI SAANUD jätta mõtlemata, et holy sugar, kui ma oleks C-ga abiellunud, siis see oleks totaalselt mu elu olnud. Et ta oleks kohelnud mind nagu mingid väikest abitut olendit, kes ei ole intellektuaalselt nagu päris inimesega samal pulgal, aga saab enam-vähem enese toitmise ja riietamisega hakkama ja ma oleks hoidnud seda juhmi lambukese fassaadi, sest kes ikka suhtes jamasid tahab, samal ajal taustal hambaid krigistades, ja siis ma oleks lõpuks murdunud ja minema läinud ja jätnud tema oma pisaratega mu siidikleiti niisutama.

Ok, see oli lihtsalt vahepala. Kas mulle meeldis see näidend? JAH! Kas ma soovitaksin seda, isegi kui sa ennast juhtumisi feministina ei identifitseeri? JAH, välja arvatud juhul, kui sa oled anti-feminist, kes leiab, et naised LIIGITUVADKI alamate olevuste hulka, kuna sellisel juhul võib see lõpp sind küll šokeerida, also, palun mine mu blogist ära ja ära tagasi tule, sest ma arvan, et sa oled kohutav inimene ja peaksid teraapiasse minema.

Vot nii! Lugemise väljakutse on mõneks ajaks ootel, kuna raamatu ühe päevaga läbi lugemiseks on mul vaja päeva, mille jooksul raamatut läbi lugeda, ning sellel aastal kirjutatud raamatut ma ei julge veel välja valida, kuna on lootust, et ilmub midagi suurepärast ja ma ei taha ennatlikke otsuseid teha. Grishamilt pidi millalgi sügisel uus romaan tulema, ilmselt jään seda ootama. Ja raamat, mis mind hirmutab... noh, see on pigem süngete sügisõhtute teema.

Maailma parim nädal maailmas

Eelmisel reedel/laupäeval toimus Kabli päikseloojangu festivali avaüritus, mis tähendas seda, et päikeseloojangust päikesetõusuni toimusid mööda Liivi lahe rannikut erinevad peod ja kontserdid, alustades Iklast, kust liiguti vana Riia maanteed mööda Jaagupisse, siis Kablisse ja siis Tolkuse rabasse päikest tervitama. Kuna ma olen nagu terve elu tahtnud rabas päikesetõusu näha, siis see tundus selleks ideaalne juhus.

Niisiis korjasid Keiu, Mats, Rosin ja K mind eelmisel reedel auto peale (muide, huvitav tähelepanek, et kõik mu elu päikesetõusud, mida ma olen teadlikult oodanud, et päikesetõusu vaadata, on toimunud koos Keiuga) ja me startisime mu maakodu suunas. Jõudsime Treimanisse umbes-täpselt päikseloojangu ajaks ja ilm oli pehmelt öeldes maagiline.

 Nii me selle päikese teele saatsime, täiuslikus tuulevaikuses, selge taeva ja sooja ööga.

Pärast seda unustasime end seatiibu grillima, tequila sunrise mekutama ja pimedas Rosinat taga ajama, seega Jaagupi peost jäime ilma, aga Kablisse jõudsime see-eest enne ürituse algust ja saime natuke aega võrdlemisi inimtühjas rannas ringi vaadata.

 Kella ühe ajal oli vaatetornist vaade selline. Pärast seda toimus miskitsoriti rokk-kontsert, mis mulle väga suurt muusikalist elamust ei jätnud ja minu peamine tähelepanu oli koondunud hambale, mille ma nätsu närides ära murdsin. Aga noh, kaua sa ühele hambale ikka mõelda jaksad ja poole kolme ajal liikusime rabasse edasi.

 Kui kõik teised suundusid vaatetorni juurde kontserdile, siis meie otsustasime hoopis matkaraja läbi teha.

Eelmisel suvel oli üks õhtu, kus me Teresaga sõime pelmeene, jõime veini ja vaatasime John Oliveri ning läksime pärast langevaid tähti vaatama ja ma mõtlesin, et sellest enam romantilisemaks iial minna ei saa, aga krt see varahommik seal rabas vist ületas toda õhtut.

Me olime rabarajal ainukesed inimesed. On täitsa võimalik, et me olime terves maailmas ainukesed inimesed. Seal paksu udu ja veidra pimeda valguse sees oli see täitsa usutav.

 Kui kell sai kolm (igaks juhuks tuleb veelkord ära mainida, et #nofilter).

 Natuke kolm läbi jõudsime vaatetorni, mille all käis saksofonikontsert.

Viimast korda kuulsin saksofoni ilmselt üks päev enne Charlestonist lahkumist, kui sattusin peale sellele, kui T ennastunustavalt saksofoni harjutas. Kuulasin teda vist oma 10 minutit, enne kui ta mind märkas.

Aga saksofonimäng selgel suveööl rabas, kui päike hakkab tõusma... no see oleks nagu romantikõpikust välja karanud. Need pildid on tehtud vaatetorni tipust ja see valge väli seal all on udusse mattunud raba.

 All mängiti pilli ja söödi imehäid pannkooke.

 Ja siis kell 4.24 see juhtuski. Päike ilmus nähtavale, rabaudu värvus roosaks ja minul oli kange tahtmine selle laulu algust laulda: https://www.youtube.com/watch?v=8zLx_JtcQVI

 Järgmine päev oli tõeliselt kuum ja kui oma tubli kuus tundi täis sai magatud, käisime kollektiivselt ujumas ning Treimani kõrtsis järjekordseid pannkooke söömas. Pärast seda võtsime mitu tundi päikest ja mängisime vees Rosinaga (kuna ta kippus teiste koerte ja lendavate taldrikute peale natuke liiga elevile minema, oli Keiu lahenduseks talle rätik pähe tõmmata).

Siis läksid teised edasi uutesse seiklustesse ja jätsid meid K-ga romantika lainele.

Õhtul jõime K-ga ära maarjapäeva punase veini (ka Teresa saatis mulle Portugalist pildi, et on meie veinijoomise lubadusega kenasti järje peal) ja käisime öösel veel ujumas.

 Pühapäeval sõitis ka K ära ja mina jäin maale, algse plaaniga jääda teisipäevani, sest mulle tundus, et peaks tagasi linna trenni minema. Tundus aga erakordselt napakas jätta kõik seeeeee koos täiusliku rahuga selja taha, et päev läbi umbses korteris istuda ja siis õhtul tund aega mitmekümne higise inimesega väikeses ruumis kangiga vehkida. Seega jäi otsus kolmapäeval linna sõita ja nii ma sealt neljapäeval lõpuks tulema saingi.

 Elu oli täielik idüll, kuigi tööd oli palju, aga see polnud tähtis, sest kui töö sai tehtud, sai palja jalu randa mööda joosta, päikest võtta ja mustikaid korjata.

Ja vahepauside ajal sai kirssidest kõhu punni süüa. Kas te üldse teate, KUI palju kirsse peab sööma, et kõht punni läheks? VÄGA palju. Mul juba lõpuks kõht ja hambad valutasid nendest kirssidest, aga krt, tuli edasi süüa, muidu sõi neid üks lind, mu mortal enemy.

Ja nii see (peaaegu) nädalake seal möödus, jõin igal hommikul õues oma teed ja õhtul jäin pliidi praksumise ja merekohina (ja seintes jooksvate hiirte krabina) saatel magama.

Linnas on mul hoopis teine magamajäämise soundtrack. Selles tuleb ilmselt tänada seda, kes iganes mu akna alla korvpallirõnga paigaldas ja neid kosmilisi jõude, mis sellest korvpallirõngast linna kõige popima korvpallirõnga tegid. Selle igasuvise põnts-põnts-põntsutamisega olen juba suutnud vaikselt ära harjuda, aga eile äratas mind võpatusega kõige magusamast uinumise hetkest üles ühe noore vihase mehe siiras röögatus: "Sa kuradi türaÜRASK küll!"
Jah, linnas on kõik teistmoodi.

We fancied a cup of tea

(But got Brexit instead)... ehk väike kokkuvõte meie jaanipäevast Londonis.

Kuna meie naasmisest on möödas juba umbes-täpselt nädal, siis on kõige värskemad mälestused juba jahtunud, aga natuke juttu ja pilte ikka leiab.

Mu väike õde veetis sellel kevadel kaks kuud Londonis ja mõtlesime K-ga, et võiks teda seal külastada. Kuna sellel aastal on mul puhkustega nii, et pea kõik vabad päevad lähevad reisimise alla, siis oli see jaanipäeva pikk nädalavahetus eriti tervitatav, kuna siis ei pidanud väga palju lisaaega töölt vabaks küsima, also lahendas see iga-aastase peavalu selle osas, kus jaanipäeva pidada.

Aastatega on mulle selgeks saanud, et Riia kaudu on enamikel kordadel ikka oluliselt majanduslikult mõttekam lennata kui Tallinna, seega asusime juba päev varem Riia poole teele, et mitte 23. hommikul lennukile jõudmise üle liialt põdeda. Muide, saime Superbusiga Riiga kahe eurtsi eest, nii et läks veel eriti hästi.

Kuigi tavaliselt mulle Riia väga meeldib, või vähemalt on mul sellega seoses palju sooje mälestusi, siis viimastel kordadel on seal kuidagi väga meh olla olnud. Ka seekord ei osanud me suurt midagi peale hakata, kuna ilm oli palav ja tänavad jaanipäeva tähistatavatest lätlastest umbes, seega minu vanalinnas hängimise plaan ei tundunud kuigi ahvatlev. Veetsime oma Riia-õhtu traditsiooniliselt Lidos süües ja pärast jõime Radissoni hea-vaate-baaris alkoholivabasid kokteile. Ööbisime samas hostelis, kus eelmisel suvel Teresaga (hello, 10 euri öö) ja seadsime järgmisel hommikul sammud juba nii koduseks saanud Riia lennujaama poole.

Kui tavaliselt on kõik mu lennud läinud võrdlemisi sujuvalt, siis seekord vedas reisi alguses küll igatpidi viltu. Istusime lennukisse ja K jõudis just mainida, et juba kisuvad jalad krampi (Ryanairi lennukid on vist mõeldud ikka maksimaalselt minupikkustele jupatsitele), kui piloot teatas, et prantslased on hakanud streikima ja õhkutõus viibib tund ja 20 minutit. Lennukist maha meid mõistagi ei lastud. Kohale jõudes selgus, et K kohver, mis väravas ära võeti, oli saadetud saabuva pagasi sekka, mitte lihtsalt lennuki kõrvale tõstetud nagu tavaliselt, seega ootasime seda sada aega. Siis me ei leidnud bussi üles (sest ma ei oska silte lugeda). Kui me bussi lõpuks leidsime, oli saba nii pikaks veninud, et saime istekohad kõige taha ja istusime tublisti üle tunni aja wc kõrval. Bussijaamast tuli veel sõita ühe rongi ja ühe bussiga, kuni me lõpuks hotelli jõudsime.

Kogu selle aja sadas paduvihma. Ei teinud tuju just kõige paremaks. Algselt pidime maanduma 12 ajal ja minu kõige pessimistlikemate plaanide järgi oleksime pidanud hotelli jõudma kolmeks, mis oleks meile veel tubli pool päeva jätnud, aga noh... viie ajal saime lõpuks oma kotid maha toetada. Vähemalt oli hotell megafancy ja Merilyst vaid 15 minutit kõndida, seega sain oma valutavat kurku natuke tema juures sooja teega leevendada, enne kui me linna fish and chipse otsima suundusime. Lõpuks läks aga asi nii hästi, et vihm jäi järele ja saime kogu lõunakalda vaatamisväärsused ära näha.


Järgmisel hommikul ärkasin kell pool neli, sest ma ei saanud enam hingata, ja rohkem und ei tulnudki. Ootasin mis ma ootasin, aga lõpuks otsustasin vaadata, mis internetis toimub ja siis selgus, et Brexit oli toimunud. Põhimõtteliselt terve järgmise päeva puutusime sellega igal sammul kokku. Alustades BBC-st, mille me kohe käima panime, kui ma lõpuks K suutsin ka oma nihverdamisega üles ajada, kuni inimesteni, kes närviliselt bussides oma rahasid ja aktsiaid pärast naela kukkumist liigutasid ja lugematute reporteriteni, kes parlamendihoonete ees meeleheitlikult parimat filmimise tausta välja üritasid võidelda.

Meil oli aga tolleks päevaks plaanis lausa kaks tiiru London Eyega, nii et ka Brexit ei suutnud meie turistiks olemist segada.

 Näe, kuninganna

Kui ma näen välja nagu zombie, siis see on sellepärast, et ma tundsin ennast nagu zombie.

Pärast seda käisime maailma kõige ägedamal jõetuuril. Ausalt. Tavaliselt ma väga neid überturistikaid ei fänna, aga kuna me saime London Eye piletitega nagunii soodukat ja seda kiideti ka taevani, siis otsustasime proovida. Seda ma soovitaks küll kõigile maailma inimestele (just London Eye oma, teiste kohta ei tea). Esiteks näeb linna hoopis teise külje alt ja teiseks oli meil hiiglama humoorikas ja hea jutuga giid, kes suutis sellesse 40 minutisse mahutada täpselt parasjagu huvitavaid fakte ja peaaegu kohatuid nalju, nii et kumbki ei muutunud tüütuks. See on peen oskus!

 Siis kaesime veel Trafalgari väljaku ja admiral Nelsoni (või Nelson Mandela, nagu Keiu teda kutsus, kui me 2009 seal käisime, hehe) ja veel mõned olulised turistikad üle, et siis emme ja Merilyga sohos lõunat süüa.

Ja siis tegime veel romantilise õhtuse London Eye tiiru.

Järgmise päeva hommikul tundsin ennast veel rohkem, nagu oleksin terve öö peadpidi kahe madratsi vahel maganud ja mu entusiasmi tase oli päris madal (kiidusõnad siinkohal K-le, kes meie mõlema eest entusiastlik oli!), aga sattusime poolkogemata geiparaadile. Või noh, ma teadsin, et see toimub ja ma tahtsin seda korraks näha, aga kuna see jäi meie teekonnale risti ette, siis pidime sellest ringiga ümber minema ja saime paraadist ikka päris palju osa. Ja see oli minu jaoks reisi tõeline kõrghetk! Ausalt ka, selles oli midagi nii rõõmsat ja positiivset ja värvilist, et mu enesetunne läks sada korda paremaks ja käed värisesid pärast sellest energialaengust veel pikalt (umbes nagu pärast Mika kontserti).

 Mõni inimene oli veel tulnud paraadi vaatama.

Lõpetasime oma laupäevase jalutuskäigu Hyde parki kõige fancymate majade keskel tuiates. On väga äge vaadata neid poode seal tänava ääres - riidebutiik, veinibutiik (kus kõige kallim jook, mida me nägime, maksis 17 000 naela), Porsche pood, veel üks riidebutiik, eralennukite pood...

 Taevas oli dramaatiline, aga õnneks olime iga sajuhoo ajal parajasti kuskil toas

Põikasime ka parki, šoppasime Harrodsis, vaatasime kuninganna hütikese üle ja saime siis kokku emme ja Merilyga, et Jamie Oliveri restoranis Covent Gardenis õhtust süüa. Ma hirmsasti tahaksin selle restorani kohta midagi head öelda, noh, et ikkagi Jamie Oliver ja nii. Teenindus oli tegelikult väga tore ja hinnad normaalsed, aga toiduga ma küll rahule ei jäänud. Merily ilmselt veel vähem, sest koju jõudes tabas teda toidumürgitus, mille me ka kohe restoranile ära kaebasime ja nad lubasid selle Merilyle kompenseerida. Ma veel ei tea, kuidas, aga mina isiklikult loodan, et nad saadavad Jamie meile Eestisse süüa tegema.

(Pööraksin tähelepanu nendele võõrastele noormeestele meie selja taga)

Lõpetasime õhtu selfiestickiga fotoseeriaga Big Beni taustal

Ja siis lõppu üks pilt, mis on Facebooki jaoks liiga romantiline ja kõik hakkaksid mind narrima. Aga ma väikestviisi loodan, et Harrods näeb seda ja teeb meid oma reklaaminägudeks. See au ja kuulsus kuluks küll marjaks ära!

Ja nii oligi. Järgmisel hommikul asusime kümne ajal hotellist teele ja kõigest 17,5 tundi hiljem olimegi K juures Tartus, kust mina veel kohe järgmisel päeval veel Pärnusse edasi sõitsin.

They know

Mul on tegelikult plaanis kirjutada meie Londoni reisist ja Krixitist ja lugemisväljakutsest ja uuesti õppima minemisest ja ettevõtlik olemisest ja trenni tegemisest ja autocorrectist ja suvekehadest, aga siis ma vaatan kõiki oma poolikuid aruandeid ja saatmata kirjade nimekirja ja segamini tuba ja kokku pakkimata kotti ja mahalöömata kärbest mõtlen, et äkki peaks hoopis... jaa siis ma näen neid John Oliveri ja Superwomani videoid, mida YouTube mulle soovitab ja meenutan seda põnevat unenägu, mis hommikul pooleli jäi ja mõtlen, et ahhh... homme on ka päev. Ülehomme. Hiljemalt pühapäev.

Igatahes jah, kui töö vahepeal korraks hinge saab tõmmata (eriti ei saa), siis on päris palju asju, mida kirja võiks panna, aga iga päeva õhtuks on mu aju lihtsalt niiiiii laisk et ma suudan vaevu söömistki meeles pidada (täna äärepealt ununes).

A mõtlesin, et panen selle pikema vaikuse kompensatsiooniks kiirelt ühe tänase vahejuhtumi kirja. Kõik algas sellest, et universum või kummitus või misiganes helistas Susannale.

Olen oma toas, telefon on koridoris ja kuulen järsku, et telefon kutsub ühe korra ja jääb siis vait. Mõtlesin, et äkki kostis naabritelt, aga kontrollisin ja mu telefon oli valinud iseseisvalt Susanna numbri, ühe korra kutsuda lasknud ja siis kõne lõpetanud. Piinlik tunnistada, aga Susanna polnud mul isegi hiljutiste kõnede seas. Läksin siis mureleid ostma ja lõpuks saime teineteist telefoni teel ka kätte, kuna universum seda ilmselgelt nii väga soovis. Istusin trepikoja ette ja rääkisin Shoshiga, kui järsku tuli ülevalt naabri kass ja viskas ennast minust paari meetri kaugusele külili. Nagu see kass ei tule reaalselt mulle iialgi ligi, uskuge mind, ma olen proovinud teda mingi kaks aastat meelitada juba. Siis tuli paari minuti pärast teine kass, nühkis ennast vastu mu jalgu ja heitis samuti ennast minu ette. Siis läks veidi aega mööda ja mu selja taha aknale tuli VEEL üks kass ja kui ma kõne ära lõpetasin ja üles hakkasin minema, piilus parajasti nurga tagant veel NELJAS kass. Nii et ma arvan, et see on lõpuks juhtunud. Mu vanatüdruku lõhn on nii tugev, et kõik ringi hulkuvad kassid reageerivad sellele.

PS Kui vanatüdrukdusest (suurepärane sõna) rääkida, siis laupäeval on jälle maarjapäev ja isegi mina plaanin oma alkoholivabas elus erandi teha ning punase veiniga endale punaseid põski ja head tervist (kuluks ära küll) sebida. Rääkimata sellest, et mehele saab.
PPS Käisin eile üle 2,5 nädala trennis ja ehkki tundsin end täna hommikul nii, nagu keegi oleks mind trepist alla visanud, tundus olevat hea mõte 10 km peale joosta. Kinnise nina ja palava ilmaga.

Üles-alla

Ma olen selle postitusega nüüd kõigest nädalakese hiljaks jäänud, aga pole hullu, ongi rohkem häid asju, mida ühte patta lükkida. Reaalselt on see nädal olnud täis nii palju positiivseid elamusi, kasulikke kohtumisi ja (loodetavasti) lausa elumuutvaid otsuseid. Kõigest on veel vara otse rääkida, sest noh, ärasõnumised ja värgid, aga ääri-veeri peaks ikka, sest sellest kõigest tuleb märk maha jätta.

Kõigepealt ma uhkustaks veidi meie eelmise laupäevaga, mille jooksul me tegime Keiu, Matsi ja kahe Karliga umbes terve kuu jagu lõbusaid asju.

Alustasime kardisõiduga, mis oli minu jaoks (võrdlemisi hirmutav) esmakordne elamus. Põhimõtteliselt kimasid teised ringi nagu huligaanid, mina eristasin neid ainult selle järgi, et Keiul oli punane sall ja poistel polnud, aga põhimõtteliselt kihutasid nad minust lakkamatult mööda (umbes nagu siis kui ma jooksmas käin ja kõik teod minust mööda roomavad. Sest ma olen aeglane) ja ehkki mul oli kerge surmahirm, siis lõbus oli ka ja hea meelega prooviks seda kunagi veel.

Siiiiiiis käisime Pärnu Escape Roomis, mis oli KGB-teemaline ja päris põnev. Võrdlemisi lihtsake, aga samas tegevust jagus, vahepeal oli natuke hirmus ka ja saime oma kollektiivset aju omajagu ragistada. Kuigi mul on siiani silme ees pilt vaesest väiksest Karlist hirmutarduvuses nurgas seismas, kui tuled vahepeal kustu ja siis uuesti põlema pandi. Jääb loota, et ta ei saanud elukestvat traumat. Muide, eile käisime veel ühes escape roomis. Me oleme nüüd kokku neljas käinud ja siiani on meie põgenemisprotsent 100. Not bad!

Siis me käisime söömas, mis oli päris halb, nii et ma sellel pikemalt ei peatu, aga siis jõudsime veel K-ga Grillfestilt läbi käia, suitsukala veidikese õllega alla loputada ja uuesti Keiu ja Matsiga kohtuda, et see põhjalik day of fun kinos lõpetada.

Pühapäeval sõitsime Tartusse, kus ma olen reaalselt iga päev kellegagi kokku saanud või midagi muud asjalikku teinud (kaks korda jõudsin isegi jooksma ja jäin mõlemad korrad jalule!).

Üksvahe  vaatasin kadedusega, kuidas Keiu asjalikult ühelt koosolekult teisele lippas nagu mingi täiskasvanu ja kurvastasin, et keegi ei taha kunagi minuga koos olla (vähemalt mitte nii nagu täiskasvanud. Okei, see kõlas valesti. Nevermind), aga sellel nädalal ma paneks lausa kaks kohtumist koosolekute alla, kuigi need olid mõlemad keskmisest oluliselt suuremal määral motiveerivad ja inspireerivad, samas kui koosolekud peaksid oma olemuselt surmigavad olema, a mis siis.

Kõigepealt lõime Kauriga ühes asjas käed:

(Muide, tõelised ässad löövadki vasakuid käsi, kui asi tõsine on)

Ja siis täna hommikul lõime ühe kunstnikuga ühes teises asjas käed (aga ma ei teinud pilti, sest äkki oleks imelik olnud).

Ma nendest ühest ja teisest asjast kirjutan kindlasti põhjalikumalt ka, kui kõik kindlamalt käiku läheb, aga ma saan nüüd väga asjalikult öelda "minu äripartner" ja "minu illustraator", mis on ikka päris täiskasvanulik, olgem ausad. Also, see toob mulle tulevikus ilmselt veel nii mõnegi koosoleku (ärilõuna st). Jee! Ühtlasi on mul nüüd 10 päeva puhkust, mis on väga palavalt teretulnud.

Aga järgmise nädala jooksul on mu marsruut isegi minu jaoks natuke pöörane: pühapäev Tartu-Pärnu, esmaspäev Pärnu-Tallinn, teisipäev Tallinn-Pärnu, kolmapäev Pärnu-Riia, neljapäev Riia-London, pühapäev London-Riia, Riia-Tartu, esmaspäev Tartu-Pärnu. Tuleb põnev!

Mõned vihmaussid lihtsalt ei tea, mis neile hea on

Ma olen kümme päeva järjest trenni teinud. Peamiselt, sest ma olen oma peas praegu väga imelikus kohas. Või õigemini on probleemiks see, et ma ei ole oma peas kohal. Viimastel nädalatel on mu keha ja mõistus teineteisest üha kaugemale läinud ja mul on tunne, et mu keha on täielikult autopiloodi peal, samas kui mu mõtted on kuskil mujal. Ma olen isegi hakanud tööd tegema nii, et sõrmed trükivad ja tekstid liiguvad edasi-tagasi, aga mu aju ehmatab järksu, et krt, juba on pärastlõuna. Ma ei oska seda isegi seletada. See on nagu... ühest küljest nagu ürgne väsimus, aga teisest küljest nagu mingi ootusärevus. Et mu aju otsustas, et f--- this sugar, mulle aitab ja otsustas üksi edasi liikuda ja jättis keha praegusesse reaalsusesse. Sama oli ka 2014 enne Ussi minekut - et mu keha teadis küll, et buss sõidab metsavahel, aga aknast välja vaadates nägi mu aju ainult pilvelõhkujaid.

Noh ja ainus võimalus keha ja mõistuse ühte ruumi kokku toomiseks ongi trenni teha, sest siis ma olen sunnitud kohal olema. Vastasel juhul ma virutan endale näiteks kangiga vastu pead või kukun pikali (ma isegi ei suuda kokku lugeda neid kordi kui ma kangi ülessurumise ajal oma nina olen pahupidi tõmmanud - ma ei saa aru, kas mu nina on iseäranis väljaulatuv või võtan ma seda "hoidke kang keha lähedal" soovitust lihtsalt eriti tõsiselt). Ja pärast trenni on ka paariks tunniks iseenda tunne, aga siis saab päev otsa ja peab magama minema. Ja siis algab kõik jälle.

Uned on ka jälle väga painavad. Eile öösel ma näiteks nägin unes, et ma magasin hästi halvasti. Ja selles unes, mida ma unes nägin, nägin ma und, et ma olin mingis suures pimedas laohoones ja vaatasin abitult pealt, kuidas kümnete kaupa ebanormaalselt väikest kasvu mehi suurde mullivanni uppus. Ma oleksin tahtnud ära minna, aga keegi seisis mu seljakoti sanga peal ja ma ei saanud seda kätte. Ja siis ma vaatasin unes, kuidas ma magasin ja nägin ennast peaga edasi-tagasi vehkimas nagu õudusfilmis ja rabelemas, aga kui ma päriselt üles ärkasin ja kellaga oma und kontrollisin, siis päriselt ei liigutanud ma ennast peaaegu üldse. Jabur.

Ja pealkirjast nii palju, et kui ma täna trennist koju tulin, siis nägin ühte ekstrapaksu vihmaussi üritamas maja betoonääre sisse kaevuda. Kuna oli üsna kindel, et sinnajäädes oleks ta kas laiaks astutud või ära söödud, siis mõtlesin, et aitan teist ja veeretasin ta muru peale tagasi, et ta saaks mulla sisse omi asju ajama minna, aga sekunditega oli ta betooni peal tagasi ja üritas taas sinna pea ees sisse sukelduda. Mõned vihmaussid lihtsalt ei tea, mis neile hea on.