Niisiis, selline oli minu ja Keiu selleaastane söögi- ja veinireis augusti lõpus-septembri alguses.
Erinevalt eelmistest aastatest, kus oleme peamiselt läinud hostelite jms peale, võtsime seekord Airbnb kaudu endale korteri, või õigem oleks vist öelda, et ühe toa ühest ülivingest korterist. Majutus on Barcelonas ikka suht röögatult kallis (vähemalt võrreldes meie eelnevate aastate reisisihtkohtadega). Samas oli meil väga romantiline suure rõdu ja kõrgete lagedega tuba, mis oli enam-vähem väikese korteri suurune ja asus täpselt kesklinna piiril. Kui välja arvata see üks öö, kui korteriomanikud hommikuni pidutsesid, võiks küll rahule jääda.
Oeh, kuidas ma igatsen lahtise rõduuksega magamist...
Seekord vedas meil lennuaegadega kohe eriti. Jõudsime kohale pärastlõunal, seega oli meil ilusti aega puhkuseriided üll tõmmata, puhkusehuulepulk peale määrida ja ranna poole õhtust sööma jalutada. Randa kõndis meie korteri juurest küll umbes 45 minutit, aga läbi vanalinna väikeste tänavate oli see puhas rõõm (vähemalt alguses - viiendaks päevaks, kui me igast poest olime juba 8 korda mööda kõndinud, hakkas veits koppa viskama).
Asusime usinalt oma söögi- ja joogieelarvet kulutama ja Barcelona tapade kultuuri avastama.
Sest... tequila jäätis.
See meenutas kahtlaselt Dubaid (mitte, et ma seal käinud oleksin). Oh need 29-kraadised õhtud...
Järgmisel päeval tutvusime linnaga, nagu õiged turistid muiste ja kolasime mööda TripAdvisori ja mu reisiraamatu soovitatud sihtpunkte.
Käisime ka selle Gaudi maja katusel, sest oli esimene päev ja veel tundus mõistlik maksta 22 eurot, et ühe maja katusele ronida. Okei, tegelikult oli see päris äge ja me saime sinna sisse ilma mingi järjekorra ja rahvamassideta. Kui sealt majast hiljem mööda läksime, oli järjekord juba ümber nurga.
Vicky Cristina Barcelona!
Majas sees sai ka käia, mis oli üliäge, need korterid olid päris vinged.
Kuulus Sagrada Familia ja seda ümbritsevad kraanad. Sinna me sisse ei läinud, sest järjekord oli ebareaalne ja pealegi, kui erinev see ikka saab olla nendest suurtest katedraalidest, kus me juba käinud oleme.
Enne reisi rääkis Merily, et mingi uuringu kohaselt olevat Barcelona kohalikud kõige turistivaenulikumad inimesed maailmas (või Euroopas?). Heh, nagu nad ilma turstideta hakkama saaksid. Vaenulikkust otseselt ei tajunud küll, aga samas...
Barcelona juures on äge see, et seal ümber on nii palju künkaid, kust avanevad linnale hunnitud vaated. Siin olime Güelli pargis, kus on tehtud enam-vähem kõik Barcelonat tutvustavad pildid. Teate küll, need, kus on värviline mosaiik ja siis see kirju ristiga post ja taamal on vaade linnale. Noh, selgus, et sinna konkreetsesse pargi ossa saamiseks tuleb endale koht broneerida ja raha maksta. Raha oleks võinud isegi maksta, aga kaks tundi hiljem kuumaga uuesti sealt mäest üles matkata ei tundnud meile kummalegi väga ahvatlev, nii et kõige ikoonilisem Instagrami pilt jäigi tegemata.
Alt ühe pildi siiski sai, aga see pole loomulikult see
Keiu katsetas uut reisil navigeerimise vormi ja vaatas, kus inimesed Instagramis kõige rohkem pilte on teinud. Nii jõudsime selle seksika musitaustani, mis oli päris äge. Muide - olen K eeskujul hakkanud reisidel ringi kolamiseks toetuma Google Mapsile (eriti nüüd, kus mul on välismaal 15 GB tasuta netti), aga Barcelonas osutus see üsna keeruliseks, sest nende väikeste tänavate peal pani ta lihtsalt lakkamatult puusse.
Ja õhtul veel väike vein ja väiksed tapad. Ma maadlen oma hiiglasliku burgeriga.
Järgmisel päeval oli ilm halli- ja jahedavõitu, seega veetsime mitu head tundi Barcelona akvaariumis.
Üks võimalus seal aega veeta on näiteks haidega sukelduma minna.
Siis kolasime veel vihmahoogude vahepeal mööda tänavaid
ja läksime tagasi korterisse, et vahelduseks veidi veini juua
et siis õhtust sööma minna ja veel veidi veini juua. See koht oli mu lemmik, sest meie kelner nägi TÄPSELT välja nagu Mika
Kolmandal päeval sõitsime ühe järgmise künka otsa lõbustusparki. Ma arvan, et see oli kõigist Barcelona asjadest mu lemmik.
Sõime külmutatud jogurtit ja sõitsime vaateratta ja hobukarusselliga.
Vaade oli suht norm.
Õhtupoole laenutasime rattad (väga soovitaks seda Barcelonas teha - hinnad ei ole röögatud ja rattakultuur on täitsa normaalne), et avastada neid linnaosi, kuhu jalad meid enam ei kandnud.
Olümpia mälestussammas - kui 1992. aastal Barcelonas olümpiamänge olnud ei oleks, siis ilmselt ei käiks seal nüüd suurt keegi. Just tänu olümpiamängudele hakati randasid puhastama ja linna korrastama, et seda väljast tulijatele atraktiivsemaks muuta. Vähemalt nii väidab mu reisiraamat.
Veel vaateid. Sinna üles sõitmine oli järsk, aga allatulek veel järsem - eriti põnevaks tegi selle asjaolu, et mu rattal ei töötanud õieti ei esi- ega tagapidur.
Neljandal päeval otsustasime teha rannapäeva. Rentisime rannatoolid ja päevavarju (mille eest me totaalselt üle maksime). Mingi hetk mõtlesime, et oleks äge päikese käes peesitades kokteile juua. Küsisin mitmest rannaäärsest restoranist, kuid nad ei lubanud jooke liiva peale kaasa võtta. Siis kõndis minust rannas mööda üks mees, kellel oli kandik kokteilidega ja pakkus neid mulle müüa - okei, ühe joogi hind oli 10 eurot, aga puhkus, eks. Ütlesin siis, et võtan kaks mojitot, mille peale mees küsis, et kas ta tohib oma ülejäänud kaks kokteili (ühe mojito ja ühe sangria) tasuta peale anda, kuna ta tahaks koju siestat pidama minna. Nii et lõppkokkuvõttes - neli kokteili 20 euroga, kusjuures ta valas mulle veel igasse topsi (jah, ka sangriasse) rummi juurde, et oma pudelit tühjaks teha. Win!
Rand oli küll kurvastavalt rõve. Mina olin oma vaimusilmas näinud pikka valget liivaranda ja kristallselget Vahemerd (olgu-olgu, ma olen mõnikord natuke naiivne), aga tegelikkuses oli liiv pigem kruusa-tolmu segu (okei, seda andis päevitustoolidega vältida) ja vesi... Ma ikka kannatlikult ujusin seal plastpudelite ja muu prügi vahel, kusjuures iga lainega lipitses vee all midagi vastu mu jalga, kuniks ühe lainega oleks mulle peaaegu mähe näkku lennanud. Keiu pidas vastu vaid mõned minutid ja tuli välja, kui ta avastas, et ujub kõrvuti kondoomiga... Uhh.
Kui rannas ka käidud, oli Barcelona ennast meile juba suhteliselt täielikult ammendanud, seega otsustasime järgmisel päeval väljasõidu Montserrati mäe otsa, kus asub mungaklooster miskise Musta Madonnaga, keda kõik näha tahavad. Sinna oli Barcelonast umbes pool tundi rongisõitu ja siis veel väike suts köisraudteega, et mäe otsa saada.
See oligi see Must Madonna, kuigi ta eemalt väga must ei paistnud. Oleksime võinud teda ka lähemalt uurida, aga järjekord oli nii hiiglaslik ja ei tundunud oluline.
Kloostri juurest sai funikulööriga veel päris mäe otsa sõita ja seal veits ringi matkata.
Kahjuks oli meie ajastus veits vilets ja meil jäi seal otsas väga vähe aega, enne kui viimased funikulöörid/köisraudteed/rongid liikvele läksid, aga tore siiski, et käidud sai. Seal oli väga palju kivimoodustisi, mis nägid välja nagu hiiglaslikud... eee.. seened.
Ja siis oligi viimane õhtu! Lõime ennast lille ja läksime õhtust sööma.
See veits feilis, kuna mõlemas kohas, kuhu me minna tahtsime, oli laua järjekord umbes 1,5 tundi ja need kohad olid veel ainult tunnikese lahti... Lõpuks maandusime ühes lambikas kohas, aga see oli ka hea.
Üldiselt oli nii, et minu jaoks jäi Barcelona haip natuke arusaamatuks. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et Sitsiilia oma täiuslikkuses oli veel nii eredalt meeles (kuigi ma tean, et praeguse kallima võrdlemine eksiga ei ole kuigi viisakas) - loodus oli sarnane, ent toit, vein ja majutus PALJU kallimad. Lisaks jäi meie eeltöö natuke puudulikuks - Barcelona on ikkagi suurlinn ja need ammendavad end minu jaoks alati kiirelt. Samas oli seal ka paljut, mis mulle väga meeldis. Esiteks oli seal soe. Ja mulle väga meeldisid vanalinna butiigid. Mulle väga meeldis toit. Aga ma arvan, et nädalaks ma enam sinna ei läheks, või kui, siis planeeriks rohkem väljasõite. Samas pikaks nädalavahetuseks sügisel, kui mujal on juba külm ja rõve, aga seal endiselt soe ja enamik turistidest läinud... Vabalt! Kolaks mööda poekesi, jooks veini, naudiks tapasid.... Mmmmmm....
